„Kes?“ küsis Sahara reisija.
„Minu kallis, kiri on imet teinud. Kõik kahtlused on ta kõrvale heitnud ja juba viie minuti pärast on ta mu jalge ees. Oh Osav, teie olete hää inimene, see sünnib kõik teie eksituse pärast.“
Osav ohkas. Tema lootused olid nüüd tuulde läinud. Silmapilgul sai ta aru, kuidas asjad seisavad.
„Armuline proua, mul on kahju teist lahkuda, kuna ma oma reisile juba alumisel korral lõppu lootsin, nüüd lubate, et ma trepi kõrgemale astun, enese — tema pärast, mitte teie oma.“
„Kuhu? proua Rosenbergi juurde?“
„Jah. Mina olen seda enese temale lubanud.“
„Lubage, et ma teid sellest koormast vabastan, proua Rosenberg kihlas enese ühe Venemaa mõisnikuga ja reisis eile ära.“
„Siis ei ole mul muud enam teha, kui kirjadepakk ära põletada.“
„Tohin ma selleks oma kamina tuld pakkuda?“
„Tänan!“
Paberid põlesid lustlikult. Osav kummardas viisakalt ja läks.
Viis minutit hiljem oli isand Belling emand Klasingi jalge ees… ja emand Klasing tõmbas isand Bellingi õrnalt rinnale ja vajutas oma huuled tema huultele…
Kas see küll Bellingil esimene musu oli ta huultelt võtta?
Viimne aga ei olnud ta tõesti mitte!
107
