„Jumala pärast, ärge nutke, aus proua! — palun, ärge mitte nutke! Minul ei ole au teid mitte tunda, ja mis — mis tema asjasse puutub — teie tema ei ole mitte minu tema, siis on ta mulle ka niisama tundmata, ja mina ei püüa iial temale lähemale astuda. Sarnane õnnetus võib inimesele juhtuda, kui ta ainult vale uksekella tõmbab! Et teie kedagi armastate, kes teile truudust vandunud, seda juhtub igale teisele ausale naisterahvale elus… Või kardate, et mina välja lobisen — laske mu keel ära lõigata, kui ma iial sõnakest oleksin —“
„Ja kui ma ka teie vaikimise pääle võiksin julge olla,“ kõneles lesk, „mis see teist tehtud eksitus on sünnitanud, et või enam ära hoida.“
„Missuguseid järeldusi?“
„Näiteks kiri, mille kirjutasin.“
„See saab teda küll ehmatama — teie teda, mitte minu oma.“ — Osaval tuli kena nõu meelde. „Kas ma ei võiks mitte tema juurde minna, see sünnib ka minu toimetustega kokku.“
„Ei, ärge segage end võõrastesse asjadesse. Mingu kuidas läheb, ma kardan, et ta selle kareda kirja läbi põhjust leiab ennast minust täiesti lahti lüüa. Onu on muidugi vastu.“
„Siis,“ — kõneles Osav, — „siis tean ma teise mehe, kes igapidi teie vääriline on; ta ei ole küll mitte väga ilus, on aga parajates aastates ja palju reisinud —“
„Teie arvate küll ennast, nagu ma aru saan?“
Osav jaatas.
Sellel silmapilgul tuli teener tagasi ja tõi emandale kirja. Rõõmupisarad katsid ta palgeid kirja lugedes.
„Ta tuleb, tuleb!“ hõiskas ta.
106
