„Teisega abielusse heita, hoolimata oma tõotustest, vannetest?“
„Kuidas?… kas ta vandus?“
Lesk ajas uhkesti sirgeks.
„Arvate teie siis, et mina teile silmi julgeksin vaadata, kui mul mitte tema sõna ei oleks! See on hirmus! Olgu ka sada sugulast vastu, ta oleks pidanud vähemalt ise tulema, vähemalt kirjutama. Tema saadab võõra inimese, saadab minu kirjad ära, — ütelge ometi ise, on see aus viis, ausa mehe tegu?“
Ka Osav oli üles tõusnud.
„Mina pidasin seda asja vähem tõsiseks, auline proua. Tõotustest ja vannetest ei teadnud mina nii hästi kui mitte midagi. Tema ütlemise järele pidi asi vähem olema ja kergemini teisiti pöörda laskma. Nüüd aga näen, et ka mina petetud olen, ja see teeb mind hirmus vihaseks. Kui sõber võis ta minult väikest teenistust nõuda, iial aga ei oleks tohtinud ta minule nii tõsise asja juures nii naeruväärilist osa etendada anda.“
Klasing oli rahulisemaks jäänud.
„Ka teie annate mulle õiguse?“ ütles ta.
„Täiesti! Mina ei saa aru, kas ta täna pää pääle on kukkunud, või mis? Tema tegu on iga kombe, iga aususe vastu. Ta jääks mulle surmavaenlaseks, kui mul mitte see õnn ei oleks olnud, tema läbi teiega tuttavaks saada.“
Emand Klasingile hakkas Osav enam meeldima. Ta seletas, et ta sarnast põlgust mitte ära ei olla teeninud, läks kirjutuslaua taha ja viskas mõned sõnad paberile. Ta tõmbas kella, teener tuli.
„Viige see kiri teatavasse paika!…“
103
