„Ja muidugi! — Mina ootasin teda täna siia, aga tema vabandas ennast. — Onu on vististi meie ühenduse vastu.“
„Ütelge parem terve suguselts,“ vastas Osav.
„Mulle nimetas ta ainult onu.“
„Ja teid… üht mulle täitsa tundmata inimest on ta ära ütlema saatnud?“
Osav tegi alandliku näo. „Selle järele, mis ma teile oma iseäralikust teenistusest olen jutustanud, ei pruugi seda palju imeks panna. Kui ma oma Aafrika reisilt tulles tema juurde läksin, leidsin ma terve suguseltsi nõupidamisel koos, kes kõik teie vastu olid. Kui ma sisse astusin, läksid kõigi näod rõõmsaks.“ „Osav!“ karjusid nad, „nüüd oleme päästetud.“ — Mina vaene pidin tahes ehk tahtmata selle toimetuse enese pääle võtma. Teie näete, armuline proua, ma ei või kuhugi oma õnnetuma saatuse eest põgeneda. “
Noor naisterahvas oli ärritatud. Osav võttis paberipaki taskust.
„Siin on teie…“
„Minu kirjad, ometi mitte minu kirjad?“
„Teie kirjad, armuline proua.“
„Kuulmatu teotus! Mispärast?“
Osav kohmetas. „Minu ülesanne on raskem, kui ma arvasin,“ ütles ta. „Mida enam ma teid tundma saan, seda arusaamatumaks mulle läheb, kuidas ta oma sugulaste pilli järele suudab tantsida. “
„Tema tahab kellegi teisega abielusse heita!“ hüüdis Klasing vihaga.
Osav jaatas.
Klasing tõusis ägedusega üles.
102
