„Mina kirjutasin nüüd temale,“ — algas ta viimaks, kui teener ära oli läinud, „aga mitte, et teda mulle tagasi tuua, vaid igavesti eemale peletada. Ainuke asi, mis ma temalt nõuan, on, et ta mulle ausa mehe kombel kirjutab ja oma sõna tagasi palub, see on ometi kõige vähem, mida ma nõuda võin.“
Osav jaatas.
„Niipea kui vastus tagasi, põletan ma ta viimase kirja. Teie jutustate aga erapooletumal viisil talle ära, kuidas oma ülesannet olete täitnud.“
Noormees kummardas.
„Ja nüüd vabandage, et ma kuni teenri tagasi jõudmiseni teise tuppa eemale lähen — ma olen veidi haiglane ja tänase juhtumise läbi rõhutud — ma tahan rahu ja üksildust.“
„Lubage, aus proua, mis pean ma üksi siin pääle hakkama, meil on vähemalt kolm tundi oodata.“
„Vaevalt pool tundi, mu härra.“
„Lubage, see on puhas võimata… Lossi uulitsast N. N. platsini on vähemalt…“
„Lubage, mispärast peaks teener siis N. N. platsi kaudu minema, kuna Kloostri uulits palju lähemal on.“
„Kloostri uulits?“ küsis imestunud Osav, „kas ta teise korteri on võtnud?“
„Hoidku, tema elab sessamas korteris, nii kaua kui mina teda tunnen.“
„Tema,“ hüüdis Osav veel suurema imestusega, „tema, — kontorist Brengel?“
„Brengel, seda inimest ma ei tunne.“
Mõlemad tegid pikad näod ja vahtisid kentsakalt teineteise otsa.
104
