— 368 —
dus puudunud. Teda pilgati ja wintsutati, teda waewati ja pigistati. Nad katkusiwad ta juukseid ja näpistasiwad ta ihu siniseks, kuni ta nii kaugele elusse ärkas, et ta wastu hakkas panema, et ta neid wähegi mõistma, nendega kui murdjatega ühes hulguma hakkas, kui ka wastu tahtmist, silmakirjaks, et neilt rahu saada, neid arwama panna, et ta ise nende sarnaseks ja wääriliseks saanud.
Tõesti, kui ta kauemini nende sekka oleks jäänud, selle kitsa, tühja, pruuniks wärwitud surnukirstu sisse, milles tooruse-pori tal suu ja silmad kinni mattis, teda iseenese ees nagu haisema pani, ta mõistust ja puhtusetundmust wägiwaldselt kahandas — tõesti — ta aimas seda umbkaudu — ta oleks siin pikkamisi sellekssamaks saanud, mis need teised kõik oliwad, — ta oleks hukka läinud ihu ja hingega…
Ta mõtles ühte lugu Jaani pääle, oma isa pääle. Missuguse näriwa waluga oli ta seda esimesel ajal teinud! Aga ka needgi elawamad tundmused muutusiwad siin hukatuse-hauas
