— 367 —
mata hirmus ime siisgi sündis, kaotas ta tükiks ajaks nagu oma senise inimliku tunde-ilma, oma mõtlemise- ja otsustamise-wõimu iseenese, oma ümbruse, terwe ilma üle. Ta meelest oli, kui wiibiks ta elusalt hauas wõi ilmlõpmata, wiirastustega täidetud unenäos. Ta ei söönud ega maganud; ta aju ja terwe keha üle oli tume, hämar uimastus heitnud. Ta nägi nagu läbi udu oma ümbrust, kuulis hääli, mis ta kõrwu puutusiwad, nagu kaugelt teisest ilmast ja nägi oma kaaslaste nägusid nagu nõia-peeglist, neid tondikujudeks pidades.
Pikkamisi, pikkamisi hakkas ta kõigega harjuma, hakkas ta mõistus selgima, seletust ja otsust andma. Ta seltsilised äratasiwad teda ta pikast uimasest unenäost. Nad kiilisiwad talle oma toorustega mõtte pähe, et ta wangis istus. Teda piinati ta tuimuse pärast, mida kas lolluseks wõi uhkuseks peeti. Talle õpetati wangielu, mille sisse ta nagu pilwest langenud, ta õigetest külgetest tundma. Ta pidi ülbusi ja toorusi kuulma, millest tal ennemini wähem kui aim-
