— 369 —
tumedateks, umbseteks kipitusteks, mis ikka kaugemale nihkusiwad, ruumi tehes uimasele töntsusele. Ta oli ahastusega walusat küsimist weeretanud: mis saab minust enesest? Aga ka see hirmuhüüe hakkas ta hinges raugema, muutus aeglaseks, tumedaks ägamiseks, millel enam weristawat okast ei olnud. Wängelt haisew kihwti-õhk, mis teda ööd ja päewad piiras, kustutas ta pääst mõtted, ta rinnast tundmused — muutis kõik ühiseks uimaseks windumiseks.
Jaani käsi ei käinud paremini.
Tema tundis juba wangipõlwe esimesest proowi-ajast. Kuid see oli liig lühikene olnud, kui et teda ta korteri-osalised oma täis-õigusliseks seltsimeheks oleksiwad pidanud. Tema wärskus ja töntsus, ta kurbtus ja lein äritasiwad neid. Nad hakkasiwad teda õpetama, koolitama, harjutama. Kui ta wastu puikles, siis ülendas see ainult nende nalja, õhutas neid ikka parematele toorustele. Teda piinata oli nende ainus ajawiide, lõbu ja meelelahutus. Mida meeleheitlisemalt ta nende käes win-
