— 336 —
wõidurõõmu; Jaan tõsiselt, imestades, peaaegu auukartusega. „Mis oled sa minu eest teinud!“ hüüab iga waade nooremehe silmast. Aga tütarlaps ei näita oma teo suurusest aru saawat; kõik tema tundmused näitawad end õiskawas mõttes ühendawat: „Korda läks — tagasi toon sinu — päästetud oled!“
Ja tal ei tule meeldegi sellele hirmsale küsimusele läheneda, mis Jaani wärisewast hingest ühtesoodu nagu kahe teraga leegitsew mõõk läbi salwab — küsimisele: „Oled sa siis ka seda wäärt, et ma sind päästsin? Kas päästis sind tõde wõi wale? Kas sa kandsid seda halli häbikuube, mille ma sul seljast maha rebisin, tõesti teenimatalt wõi ehk siisgi õigusega?“
Anni ei pärinud selle järele. Ta huultele ei ilmunud sedagi uudishimulikku küsimist, kus siis Jaan sel äraneetud öösel õieti olnud, kas tõesti kodus wõi kusgil mujal? Anni oli kas liig wäga oma wõidurõõmuga, oma halastuse-tuhinaga täidetud, wõi ta ei tahtnud jällenägemise esimest
