— 335 —
Nagu rinda kergendawat hingetõmbamist kuulukse palawast, rõhuwa õhuga täidetud saalist. Erutatud näod wahiwad kaebealuste poole; lahked, õnne soowiwad pilgud lendawad wabaks mõistetud noorele mehele wastu — wist oodati, wist soowiti niisugust otsust! Jaan Wapper ei näe aga ühtegi neist sõbralikkudest waadetest pääle kahe õhkuwa silma, ja neidgi nagu halli udu läbi. Ta pää käib ringi, kuum, wägew eluwool, mis ta wärisewatest liigetest läbi jookseb, ähwardab teda nõrkemisele sundida. Nõtkuwate põlwedega seisab ta oma wahwa kaitsja ja päästja ees, kes teda sellesama jänunewa õrnusega, sellesama halastuse-tuhinaga waatleb, nagu kord kiriku-müüri ääres, kui ta teda ta raske haiguse järele esimest korda oma jalal nägi — surma suust päästetud, nagu nüüd…
Nad rändawad koos koju poole — käsi käes, nagu lapsed. Nad ei kõnele palju, wähemast suuga mitte; nad wahiwad ainult wahete wahel teineteise otsa — Anni naeratades, täis
