— 337 —
õnne ülepää mitte pärimistega rikkuda. Nõnda sammusiwad nad tummalt edasi ja Jaan ei mõistnud oma tänu muul wiisil awaldada, kui et ta temale silmadega otsa waatas, mille ripsmetes kaks läikiwat pisarat rippusiwad.
Alles mõne aja pärast hakkas Jaanile lühikestest sõna-katketest, mis ta Annilt oma kohmetanud küsimiste pääle sai, selguma, kuda lood praegu kodus seisawad, kus ta ema, õde ning wennake wiibiwad ja kuda nende käsi käib.
Wäljaotsa eit oli saunast Jüripäewal pidanud lahkuma — poolhalasti, nälginud ja haige. Et Wirgu Andres „warga-pesakonda“ kauemini oma krundi pääl, oma waga maja lähedal ei wõinud sallida, oli kõigile arusaadaw. Waene tööwõimetu perekond langes kogukonna „kaela“, tunnistati „walla waesteks“, armuleiwa sööjateks. Ta hakkas ulualuse ja päätoiduse saamiseks „külakorda“ täima. Nurgake siin peres, nurgake sääl — poe nagu putukas prao wahele ja nälgi! Oh, neid põlasta-
