— 325 —
weel! Jaani tundmused on weel alles umbkaudsed; nad sulawad ja woolawad kokku üheks ainumaks raskesti rõhuwaks õnne- ja tänu-koormaks, üheksainsaks mõisteks: pääsmine hirmsast ohust armastatud hinge läbi!…
„Kaebealune Jaan Wapper!“
Teised tõukawad talle külge, nii et ta, nagu raskest unest ärgates, end püsti ajab.
„Teie kuulsite, mis tunnistaja teie pääl seiswa kaebtuse nõrgenduseks ette tõi. Wastake, miks teie kohtule salgate, et teie 24. märzi öösel tunnistaja juures olite?“
Kaebealune kogub oma katkestatud mõtteid, mis palju aega wõtab.
„Ma ei tahtnud temale häbi teha,“ kostab ta wiimaks.
„Kas teil hirmu ei olnud kohtu otsuse eest? Kas teie ei püüdnud wangi-elust pääseda?“
„Ma arwasin, et kohus wiimaks ikka usub, et ma ilmasüüta olen, ja mu isegi lahti laseb.“
„Aga kui kohus teid nuhtluse alla oleks mõistnud?“
