— 324 —
pääl. Ta kuulatab kõrwade, silmade, suuga — ta kuulatab kõige oma sisemise olemisega. See on nagu imetegew, mõistust kütkestaw uus ewangelium, mis talle säält kõrwa woolab! Tema põues ja pääs on kõik wait; ta süda ei tuksu, ta oimud ei löö, ta aju ei tööta. Ta kuulatab ainult ja maitseb. See woolab laial woolul nagu silmi peletaw, rinda sulataw päikese-walgus ta pääle, ta sisse. Ta näeb ainult oma päästjat, kuuleb ainult tema häält. Kõik ümbrus on punakas pimeduses, kõik muud hääled on ainult tume sumin…
Ta ei märka praegu weel õieti aru teha selle julguse, wapruse, selle ohwrimeele suuruse üle, mis tema päästja oma ettewõttega üles näidanud. Ta ei mõtle lähemalt selle pääle, missugune süda seesuguse tütarlapse rinnas peab tuksuma, kes kõiki neid kohutawaid tagajärgesid wõis unustada, mis tema teo kannul ärajäämata peawad käima: walju isa wiha, ta karistamine, wahest lapse-õiguse ja armsa kodu kaotamine; rahwa laim ja pilkamine ja taewas teab, mis
