— 326 —
„Siis ma oleksin wiimaks öelnud, kuda lugu on.“
Kaebealune tunneb oma pää korraga selge ja terase olewat. Rõõm annab talle uut julgust ja kindlust. Ta on oma wastustega rahul, sest ta aimab, et nad pihta käiwad. Nüüd ei karda ta enam midagi. Ta oskab terawatestgi nurkadest osawasti mööda põigata.
„Mis ajal teie tunnistaja kambrist lahkusite?“ küsib näituseks prokurör wahele.
Jaan ei tea, mida Anni kohtu-uurija juures eila üles andnud. Ta kostab, et ta aega ei mälestawat.
Kas ta jälle akna kaudu wälja läinud?
„Kust mujalt?“ mõtleb Jaan, „kust sisse, säält jälle wälja.“ Ja ta kostab ja’ga, mis tunnistaja ütelusega kokku läheb.
Prokurör pöörab tunnistaja Anna Wadi poole:
„Kas teie kaebealuse juures sel öösel midagi iseäralist tähele ei pannud, mis teile asja andis järelpärimiseks?“
