— 282 —
Tee wiis Jaani Wirgu talust mööda, mis just suure tänawa ääres seisis.
Ka Wirgu pere ühest aknast paistis tulekuma.
Jaan tundis seda akent.
Juba tahtis ta kiirel sammul talust mööda minna, et teda keegi ei näeks. Kuid järsku jäi ta seisatama, nagu sala sunnil…
Kamber, mille akna taga lamp põles, oli see, kus Wirgu tütred magasiwad ja elasiwad. Nüüd muidugi, kus Mari mehele läinud, elutses küll Anni üksi selles wiisakas, puhtas, Jaanile nii tuttawas ruumikeses, mille aken põldude poole seiswas maja-otsas oli.
Ruutude taga, mida madal, walge eesriie osalt kinni kattis, nägi Jaan inimese-warju liikuwat. Tõrkuwalt, aga nagu sisemisel kutsel, lähenes noor mees walgustatud aknale, millest üle madala aia ja eesriide wäga hästi wõis sisse waadata. Ainust pilku tahtis ta armukese tuppa heita, üksnes tema warju eemalt näha. Ta tundis korraga ärarääkimata suurt tarwitust, end tema lähedal tunda;
