— 283 —
ta südamesse tekkis palawal hool iseäraline sügaw, ülewoolaw õrnus ja haledus…
Anni seisis akna lähedal ja kammis pääd. Oli ta ju nüüd Wirgu perenaene, kelle hoolel terwe suur majatalitus seisis, ja pidi waraselt platsis olema. Paljult ja läikiwalt woolasiwad pehmed, ruuged juuksed ta walge kaela, piha ja õlade pääle, mis paljad oliwad. Kumendaw-walge särk warjas poolest saadik ta kõrget, kujukat rinda.
Jaani meelest on tal nii kurb nägu. Ta suured, tõsised silmad wahiwad mõtetes tühja õhku. Pikkamisi käib walge, ümarik käewars kammi hoidwa käega üles ja alla… Ta rind tõuseb korraks nähtawalt, nagu ohkaks ta sügawasti. Ja nüüd peatab ta käsi ja langeb lõdwalt maha… Siis aga tõuswad mõlemad käed ristis üles ja katawad neiu kurba nägu. Ta pää on norgus, ta juuksed läigiwad. Nõnda seisab ta tulekumal tüki aega liikumata paigal — nagu palwetades…
Palwetades? Kelle eest —?
