— 281 —
dis ta — ta oli laadale sõites temast mööda läinud. Ta oli siis päris õigel teel. Kõik oli hästi korda läinud. Weski järele pidi warsti Maru kõrts tulema. Tuligi.
Kõrtsi ligemal, kuhu jälle paar teed kokku jooksis, sõitis Jaanist mõnigi mööda — wist suuremalt jaolt laadalised. Üksgi ei peatanud ega pärinud. Ka kõrtsi esisel oli mitu norutawat hobust. Jaan sidus saabastele oma kaelaräti, mille ta wana salli alt wälja kiskus, ümber ja astus kõrtsi sisse.
Siin jõi ta pudeli õlut ja hakkas külameestelt küsima, kas neist keegi tema teed ei sõida ja teda tükikest maad edasi ei tahaks wiia. Niisugune hobusemees, kes teda umbes wiisteistkümmend wersta wõis koju poole küütida, leidusgi ka. Jaan ei olnud kitsi. Ta ostis taadile wiina ja õlut, nii palju kui ta himustas, ning warsti oliwad nad teel. —
Jaan jõudis waraseks hommikutunniks oma walla piiridesse. Taludes wilkusiwad siin ja sääl tuled: inimesed oliwad magamast tõusmas.
