— 210 —
Sääl seisis hobune reega. Kaks meest oliwad sõiduriista juures, millel madal koorm nähti pääl olewat. Mehed rääkisiwad Jaaniga sosinal. Nad tõmmasiwad ree lauda ette ja hakkasiwad selle päält kahekesi pakkisid ja kompsusid sisse kandma. Jaan näitas hõlma alt laternaga tuld. Ta silmad wahtisiwad suurelt ja laialt nagu sonijal tulekiire sisse.
„Ruttu, ruttu,“ sosistas ta kinni litsutud kurgust. „Katsuge, et walmis saate ja kaote!“
Mõlemad wõõrad oliwad Kohi-Kaarel ja Hans Mutsu, see „linna moodi mees,“ kes toona Kaarli ja Juku seltsis Lehtsoo kõrtsis istunud.
Nad tõttasiwad tööga ja mõne minutiga oli regi tühi. Kaarel astus Jaani juurde ja sosistas:
„Ole siis mõistlik mees ja mata ise kõik paremini kinni. Jaota kraam ära: üks tükk sinna, teine tänna. Ja pea silmad lahti — see on pääasi.“
„Millal oma kraamile järele tulete?“ küsis Jaan nagu kinni pigistatud kurgust.
