— 211 —
„Kõige parajamal silmapilgul muidugi,“ tähendas Hans Mutsu.
„Nii pea kui wõimalik,“ wastas Kaarel. „Wõid ise järel waadata, mis tükkisid omale himustaksid. Ega meie kitsid ole.“
„Ma palun Teid kõigest hingest: tulge oma kraamile ruttu järele,“ wastas Jaan tungiwalt. „Muidu hakkan kahetsema, et Teie soowi kuulda wõtsin.“
Nad waigistasiwad teda, andsiwad talle kätt ja sõitsiwad siis minema — tormi ja öö-pimeduse sisse…
Wäljaotsa Jaan ei saanud sel öösel nahka silma pääle. Ta heitles ja wiskles asemel nagu soojas tõbes. Kohutawad kujud tantsisiwad ta silmade ees, ta nägi lahtiste silmadega und ja kõiksugu wiirastusi.
Nii kaugele oli ta siis juba jõudnud! Warguse warjajaks oli ta juba saanud. See oli esimene samm mäest alla. Häda talle, kui ta weel teise ja kolmanda astuks! Siis ei oleks enam peatamist…
Kuda oliwad nad teda teatawal neljapäewal Lehtsoo kõrtsis osawasti
