— 209 —
kui maru akna wastu mühas ja ukse kallal wapustas, waatas ta nagu kohkunult ringi.
Kesköö wõis juba mööda olla, kui Jaan wiimaks ette tuppa astus, et magama minna. Ta katsus parajasti ust, kas see riiwis on, kui tuule mühinast läbi koputamist akna pääle oli kuulda. Jaan astus nagu ehmatades sammu tagasi, end ukse kõrwale nurka surudes.
Koputamine sai tugewamaks. Kätt, mis seda tegi, oli näha. Ka ust raputati nüüd.
Jaan seisis weel natuke aega nurgas. Ta silm wahtis argselt magawa ema poole. Ta wiiwitas ja wiiwitas. Kuid ta sai aru, et sissetahtja ära ei lähe; oliwad ju inimesed kodus, sest lambikene põles weel.
Ruttu wõetud otsusega astus Jaan wiimaks nurgast, kuhu ta end peitnud, wälja. Ta awas ukse ning läks õue. Sääl wiibis ta kaunis kaua; siis tuli tuppa tagasi, kõndis kikiwarbul ja pani raswaküünla otsakese laternas põlema, millega ta siis uuesti wälja läks.
