— 174 —
datakse, tikitakse; sääl pestakse, rullitakse, triigitakse. Mari on ise ees ja taga, aga ta on enam sundija kui kaastöötaja. Tööst wäsib ta ära, sundimast mitte. Ta ei salli und teenijate silmas ega wäsimust nende näppudes.
Rohkem kui kõiki muid sunnib ta oma osawamat orja taga. See on Anni. Selle käes on kõik peenemad ja toredamad tükid teha. Sest Anni on linnas kolm kuud õmbluse-koolis käinud. Tal on osawad näpud ja terane silm. Kõige keerulisemad tööd õnnistawad ta käes. Ja ta ehib õde ja töötab temale hää meelega, sest tal on nii hää süda ja nii alandlik, ohwririkas meel. Ta ei pane pahaksgi, kui ta Marilt tänu asemel halbu sõnu peab kuulma; ta ei wihasta, kui õde teda torgib ja nõelab, nagu see tihti sünnib, sest Maril on kord niisugune loomus. Anni ei pahanda, ta neelab kõik alla; ta on ainult kurb, nii südame põhjast kurb…
Ta töötab praegu Mari mõrsjakleidi tallal. Ta istub õega selles
