— 173 —
oma kohwrid ja kastisid, ta paneb neile kuhjad pääle. Ta ei ole mõrsja, kes oma uut elujärku armu-unistustega ja muude uduste tundmustega alustab; ta pää on selge, ta rind on wilu. Ta unustab kõike, kuid mitte oma tulu. Tal on kõike juba küllalt, aga ta nurub ikka weel juurde. Ta wõtab, mis ta enesel iganes arwab tarwis olewat, aga ka, millest ta weel ei teagi, kas tal seda waja. Ta ei heida armu isa rahapunga ega töötajate ihuterwise pääle. Ta pitsitab ühte ja piinab teist. Suurt weimewakka läheb tal aga ka tarwis, sest peigmees on ise jõukas mees ning nõuab ka sellewäärilist naest. Mari meelest on see nõue niisama loomulik ja õigusline kui tema enese nõue, et isa teda seisusekohaselt mehele paneb. Ja Wirgu Andres tunneb oma isakohuseid ja armastab oma praktise meelega last. Sest Mari oli talle alati sõnakuulelik tütar, wähemast pole ta temale ialgi häbi ega muret teinud. Isa kutsub teda siis ka hää meelega „oma tütreks“.
Wirgul kootakse, õmmeldakse, heegel-
