— 175 —
nägusas, puhtas kambrikeses, mis Wirgu talu neljast awarast eluruumist tütarde päralt on. Õmbluse-masin wuriseb, käärid lõgisewad, nõel wilksub ta wiledas käes. Rohkem kui töö tüütab teda õe igawene nurin, õpetamine, kärsitu hädaldamine ära. Kõige rohkem aga ta igaw, õõnes plära oma ehetest, ta kiitlemine ja teiste inimeste taga-rääkimine. Mari ainus oodataw rõõm lähema tulewiku kohta on ta riiete ilu ja pulmade uhkus; ta peigmehe hobune ja tulewase kodu rikkus; teiste tüdrukute kadedus ja muude kosilaste kahetsus.
Teiste kadedusest tunneb ta nii suurt meelehääd, et ta õdegi sellele tundmusele püüab äritada.
„Noh, kuda lood siis sinu Jaaniga on?“ torgib ta suuga nagu ta seda ka nõelaga teeb. „Ma usun, sa lippasid eila öösel jälle salaja Wäljaotsale kallikest waatama.“
Anni ei lausu sõnagi, muudkui kui kiire puna tõuseb talle põske.
„Kas ta ta kodus oli, wõi pikutas kusgil kraawis?“ naerab Mari.
