— 172 —
ole kellegi seltsimehed… Oh, peaks ta mõistust pähe wõtma!“
Tasa ja kiiresti kadus ta ukse taha nagu kodukäija. Eit lükkas uksele riiwi ette, kustutas tule ära ja heitis sängi.
Sügaw öö-waikus walitses urtsiku üle, kinni kattes muret, wiletsust, hingepiina musta pehme linikuga. Wäljas siretasiwad kuldsed tähed. Nad wilkusiwad ühel wiisil rõõmsalt mustawa, suitsenud sauna ja Wirgu talu walge korstna ja sileda pilpa-katuse pääle.
Wirgu talus walitses mõnda aega kibe kodune tegewus. Wara hommikust hilja õhtuni liigutas naesterahwa-pere nobedasti näppusid. Pulmad seisiwad ukse ees. Wirgu Mari oli minewal pühapäewal esimest korda maha kuulutatud; kolme nädali pärast astus ta Luige Peetriga altari ette. Jõuka pruudi weimewakk on suur; sinna mahub ikka weel seda ja teist sisse, kui teda ka ammust aega juba on täidetud. Ja Mari ei ole tüdruk, kes mõnda serwa wõi soppi raatsiks täitmata jätta: ta kiilib
