— 158 —
siin ei ole, waid Tõnu-Jüril on täna piiblitund.“
„Piiblitund?“ mõtles Jaan, ja nagu joobnud inimese tundmused ruttu waheldawad, tundis ta korraga wagaduse woolu põues ja ta otsustas ruttu palwetunnist osa wõtta. Nagu wiinaklaasist ja rõõmsast seltskonnast, nii ka lootis ta siit tröösti leida, tröösti ja unustamist…
Ta käänas, nagu oleks ta just seks otstarbeks siia tulnud, ruttu ja tõsiselt ja ennast kõigest jõuust sirgel hoides, Tõnu-Jüri talusse sisse.
Talu ruumikas tuba oli juba puupüsti inimesi täis. Jaan kobis taha nurka, kus ta ühe pingi otsakese päält kitsa istme leidis. Eesotsas, toa kahe akna wahel, seisis laud lambi ja kahe põlewa küünlaga palwepidajate ehk „lugejate“ jaoks. Laua ääres oli kolm tooli ja laua kolmel serwal piiblid ja lauluraamatud walmis pandud.
Lugejad astusiwad kõrwal olewast kambrist praegu wälja — kõige eel Wirgu Andres oma punase, lihawa, pühaliku näoga, siis kaks teist. Wii-
