— 157 —
sest wälja. Ta käik oli tuikuw, seda ta tundis, ja pää kihas ja weri soontes woolas kuumalt ja ruttu. Wäljas oli kaunis pime. Jaan komistas tihti ja paar korda kukkus ta tee kõrwale hange sisse kõhuli suud-silmad lund täis. Wandudes ajas ta ennast jälle üles. Muidu oli ta rõõmus mees; laksutas keelt, õiskas metsa sisse ja trallitas laulda.
Kõige lähemat teed koju poole ei olnud ta endale wist küll mitte walinud, sest ta kõmpis juba paar tundi edasi, ilma et Wäljaotsa saun oleks pimeduse seest nähtawale tulnud. Selle wastu jõudis ta aga ühele tee-rajale, mille pääl ta paljude käijatega kokku puutus, kes kõik ühe talu poole rändasiwad, mille aknad heledasti walgustatud oliwad.
Jaanile tuli korraga jälle igatsus inimeste, ja seltsi järele. Ta oli tähendatud talu juurde jõudnud.
„Mis pidu siin siis täna pühitsetakse?“ küsis ta paarilt tüdrukult, kes temast just mööda läksiwad.
„Pidu?“ wastasiwad need. „Pidu
