— 159 —
mastest oli üks kaunis noor mees weel, teine halli pääga liht küla-isakene. Wirgu Andres wõttis laua kesk-kohal istet, mõlemad teised kahel pool otsas. Wirgu Andrest nähes tuli Jaanile palaw tusk pääle ja ta oleks toast wast wälja kobinud kui mitte tihe rahwamüür, mille sisse ta oli kiilitud, seda ei oleks keelanud. Ka mõlemat teist palwemeest tundis Jaan. See noor, kõhn mehikene, kes nii tihti ja nii pühalikult oma wilksuwat silmad inimeste kogu üle laskis käia, kes nii uhke enesetundmusega lauas trois istus, oli rättsepp Kuldnokk Naarikwere wallast, kes, kui ta Wirgu Andrese palwekoolist läbi käinud nüüd meistri kõrwal kui jünger ja abiline külades palwetundisid aitas pidada. Wana hall mees oli üks peremees Lehtsoo wallast, kes küll wäga jumalakartlik oli, aga palwet pidades suuremat kõne-andi ei ilmutanud, seda enam aga ohkas ja kogeles ja köhatas. Kõik kolm istusiwad nüüd lauas, igaühel piibel ja lauluraamat lahtiselt ees, käed ristis, silmad maha löödud.
