— 129 —
„Saa ometi aru, ema: meie oleme wargad?“ karjus Jaan. „Peremees tuleb meilt warastatud kraami kätte pärima!“
„Meie wargad?“ Eit lõi käed risti. „Halastaja Jumal, seda sõna kuulen ma elus esimest korda! Eks otsige meid läbi, küll siis näete, et meil wargust majas ei ole. Mitte witsaraagu, mitte heinapebre — —“
„Jah, aeg on käes, et me’ jutu lõpetame,“ ütles Andres Wadi, emast ja pojast mööda astudes. „Tühja asja pärast tehtakse niisugust kära. Nagu oleksime mõned timukad, kes elu tulewad wõtma! Meie waatame majas weidi ringi, ei muud midagi… Issand ise andku, et me sind, mu poeg, ilmasüüta leiame olewat. Sinu hing ei ole küll weel tõewalgusele ärganud, seda ma tean, sinu jalg kõnnib weel laia maailma-teed; aga minu süda kiidaks Õnnistegijat, kui me leiaksime, et sa weel päris kadunud hingede seas ei ole ja et sulle weel lootust jääb igawesest hukatusest pääseda… Lähme, mehed!“
