— 130 —
„Minge siis Jumala nimel,“ naeris Jaan, ja ta taganes nende eest mitu sammu kõrwale. Siis hakkas ta ema külmast, wärisewast käest kinni, tallutas teda meeste järele toa poole, ise istus sauna läwele. „Kui tahad, siis näita neile kätte, mis sul näidata on; ma arwan, et see palju aega ei wõta.“
Saun oli warsti läbi otsitud, ilma et mingit kahtlast asja oleks nähtawale tulnud. Wirgu Andres tundis oma hoones iga pragu, nii et otsimisel mingit raskust ei olnud, ja kraam, mis talle näppu puutus, oli kogu ja arwu poolest nii wähene ja armetu ning talle kui popsi tõsine omandus nii tuntud, et wähematgi kaalumist waja ei olnud. Ainult laut ja wast ehk weel kartohwli-haugud jäiwad weel uurida.
Jaan oli terwe aja käsipõsekil ukse pääl istunud. Esiotsalise ägeda wiha asemel oli nüüd nagu eluta tuimus ta pääle tulnud. Ta mõtles ja mõtles. Ikka weel piinas teda küsimus, miks nad tema juurde tulnud, tema juurde, kes oma auususest nii suurt
