— 120 —
Ühtlasi oli ta kindel arwamine, et kõik kuritööd kas „kõrtsi ja alkoholi wili“, wõi „laiskuse ja lihahimude järeldus“ on. Aga ka hääd nõuu „kuritööde wähendamiseks“ teadis ta kui rahwa-elu tundja anda; iga sõnumi lõpul soowitas ta wallawalitsustele „kõlwatumate liikmete ära-ütlemist“ ja manitses kõiki „auusaid inimesi“, eneste keskel mitte „kahtlasi isikuid“ sallida ja neile mitte warjupaika anda. „Heitke ära eneste seast kõik hukka läinud inimese soo liikmed“ — kirjutas Aleksander Toots — „andke nad seaduse kätte ja läkitage nad külmale maale; siis on loota, et meie rahwa wooruslik elukord tõuseb, et rahu ja õnn Eesti majadesse asub“ jne.
Herra Tootsil oli aga sula õigus, et kuritööd „siin pool kohutawal wiisil rohkenesiwad.“ „Ei läinud peaaegu päewagi mööda, mil mitte siit wõi säält hobusewargustest, aidalõhkumistest, teerööwimistest jne. ei kuuldud“… Otse päise päewa ajal tungisiwad „põrgu-sulased“ mõnda kohta sisse,“ ja juba hakati lehmasid
