— 119 —
zertide ja näitemängude kriitikaid, kirjutas ööhulkumisest, liiast joomisest ja muust „rahwa kombeliku elu langemisest,“ iseäranis sagedasti aga — asja nõudmise järele — kõiksugu kuritöödest. Sest kuritööd oliwad, nagu herra Toots iga sõnumi sissejuhatuseks ütles, „siin pool otse päewakorral,“ nad oliwad herra Tootsi teatuste järele „ikka enam maad wõtmas“, „otse liiale minemas“, „rahwa üdi kurnamas“ jne. Kui wilunud ajalehe-teataja tarwitas härra Toots ülepää ikka neid kõnekäänusid ja asjanimetusi, mis lehtedes lugemata kordamise järele juba üleüldiselt tuttawaks oliwad saanud ning seega tunnistuse andnud, et nad trüki-kõlbulised on. Nõnda algas ta iga pidu-, konzerdi-, näitemängu-sõnumit lausega: „Hää ilma tõttu oli rohkesti rahwast kokku tulnud,“ wõi „halwa ilma tõttu oli wähe rahwast kokku tulnud“ — ikka nii, kuda asi just nõudis, sest herra Toots oli ustaw teataja. Ja wargaid nimetas ta ikka ainult „saatana sulasteks“, ehk „pimeduse jüngriteks“ ehk ka „musta kunsti kandidaatideks.“
