— 76 —
Köster luges kirja esite salaja iseenesele, siis rõõmsa mokamuigutamisega teistele waljuste ette:
„Kõrgeste auustatud köstri herra!
Kallis sõber!“
„Kõige pealt palun ma Teilt andeks, et ma nii kaua wait olnud. Ma ei tahtnud teile ennemine kirjutada, kui mul midagi kirjutada oli — see tähendab, ma tahtsin ära oodata, kas saatus mulle seda annab, mida ma igatsenud. Siin ei mõtle ma mitte selle wõiduloosi peale, mida ma teie kõrgeste auustatud proua käest kingitud sain, ja mis, nagu te’ wist ära olete näinud, loodetud kullahunnikut mulle mitte ei toonud. Noh, ma ei tea selle juures mingit kahju kahetseda. Mull oli aga teine asi ootusel. Teie teate, kallis sõber, et ma kaunis wirk põllumees olin ja et ma suure isuga põllutöö saladusi püüdsin uurida. Wabadel tundidel hakkasin ma paari aasta eest üht raamatut meie maa põllutööliste asjanduse üle kirjutama, mille ma tänawu kewade trükki andsin. See minu raamat oli meie armulise wana grahwi herra kätte juhtunud. Ta oli teda lugenud ja minu mõtted ja õpetused oliwad talle meele järele olnud. Ta kutsus mind linna, et minuga mu töö üle kõneleda. Ta tegi minuga päris suure eksami weel suusõnal ära. Ta pani minu teadmist imeks ja lubas mulle hea ja suure koha ühe oma mõisa peal anda. Liiwa mõisa walitseja lasti mõne nädala eest raskete eksituste pärast lahti. Kuni tema äraminemiseni pidas mind grahw linnas oma juures. Nüüd aga on ta nimetatud suure mõisa täitsa minu walitsuse alla andnud ja ma asun neil päewil sinna elama. Minu palk ja sissetulek on nii suur,
