— 77 —
et ma seda enne unesgi ei oleks arwata wõinud. See on siis minu uudis. Ja nüüd saagu Teile siis minu südame palawam soow ja kõige alandlikum palwe jalge ette weeretatud. Armas kallis isa, auustatud ema: tehke minu tulewik õnnelikuks selle läbi, et Te’ mulle oma tütre Liisi abikaasaks annate. Ma armastan Teie tütart palawamalt, kui oma elu ja loodan ka tema wastu armastuse peale. Armsad wanemad, wõtke mind oma pojaks! — Wastust tulen ma ülehomme ise wastu wõtma, kui ma Teilt läbi oma uue koha peale lähen.
Kõige südamelikuma terwitusega
Teie kõigealandlikum
„Noh, Liisi, mis sa arwad?“ küsis isa kelmikalt.
Liisi wastus oli sügaw punastamine.
„Ema, mis sina arwad?“
„Tee, mis sa tahad!“ hüüdis see pool naerdes, pool kulmu kortsutades.
„Ma arwan, asi on nõnda korras,“ tähendas köstri-papa kuiwalt.
Rõõmu õiskamisega langes Liisi wanematele kaela ümber.
Seal läks uks lahti ja sisse astus, häbelikult naeratades — Albert Weske ise.“
„Ärge pange pahaks, ma lendasin kirjale kohe järele,“ ütles ta.
Liisi kahwatas rõõmu ja õnne pärast lumiwalgeks. Köster aga astus nooremehele südamelikult wastu ja tõmbas teda tugewaste rinna wastu. Emand Karlson wõitles nagu weel
