— 75 —
Õpetaja soowi peale läks ka köster kaupmehelt waestele weikest armuandi paluma.
„Sajandik osa teie wõidust peastab waese perekonna wiletsusest,“ ütles ta.
„See on mul üks kõik,“ tännitas halastamata kelm upsakalt. „Ma lähen linna elama. Wiige emandale palju terwisid.“
Ja teisel hommikul oli poeuks kinni. Parema kauba oli Tatar kaasa wiinud ja linna läinud.
„Mingu ta, kus tühi!“ hüüdis köstri-papa. „Warsti on ta mamon linnas läbi löödud ja ta on wiletsam kui ialgi enne. Ja sellele wõrukaelale tahtsid aa meie last anda, ema? Selle käest lootsid sa armastust ja hoolekandmist wanaduses, kui mind enam ei oleks olnud?“
„Ja see kelm tohtis mind prouaks sõimata,“ siunas emand Marta, „ja oleks tal miljonid ja ta tahaks weel meie last — ma ei annaks talle!“
Kõige õnnelikum oli nüüd muidugi Liisi, ehk ta küll südamest kahetsema pidi, et õnn nii pimedalt sellest mööda läinud, kes Liisi arwates kõige rohkem tema wäärt oleks olnud. See oli weidi kurb, aga — külap aeg asjad parandab. Peaasi oli ju praegu see, et neiu inetumast kosilasest nii õnnelikult lahti saanud.
Kauase, kauase piinarikka ootamise järele tõi postimees linnast ühe kirja — Albert Weske käest! Mitte Liisile, waid papale enesele. Kui köster kirja lahti wõttis, wärises Liisi nagu haawaleht. Mis ta küll kirjutas, kas paha wõi head?
