KABRIS. Osias kui päävanem püüab oma mõju kurjasti tarvitada, ta püüab midagi summutada, mis kipub õiguse valgusse. Mina ja, ma arvan, ühes minuga kõik Petuulia mehed ja naised tahaksid ometi kord teada, miks ütleb Juudit, et Osias püüab õigust panna vaka alla iseenda pärast. Rääkige, seletage, meie kõik ootame.
OSIAS. Juudit, räägi sina. Iga sõna, mis ütled, võib saada kiviks sinu elu pihta, võib kiviks saada ka minu elu pihta, sest mul on ainus elu — see on sinu elu. Tee oma suu lahti, Juudit, ma ootan esimest kivi.
JUUDIT. Te kuulsite Osiase sõnu, aga te ei mõista neid. Kuulake siis, mis ütlen (naised nihkuvad Juuditile lähemale, pead õieli, mõned ronivad kuhugi üles, et paremini näha ja kuulda): Osias kutsub mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on, ta kutsus mind veel enne seda, kui läksin alla Assuri leeri Olovernese palge ette. Siis ei teadnud ta veel, kuidas suri minu mees Manasse, siis veel mitte, aga nüüd teab ta, teate teie kõik: Manasse veri on minu hingel ja sellepärast pean surema; teie peate mu kividega surnuks viskama, kui armastate õigust ja usute Jehoovat. Aga Osias ei taha minu surma, käsuseadmiste vastu tahab ta minu elu, sest ikka veel himustab ta mind oma kotta käskima kõige üle, mis tal on. Sellepärast räägib ta nõnda, nagu ta räägib, ja sellepärast andis ta oma naisele lahutusraamatugi. Ta ütleb teile, et mina olen aru kaotanud, et meie kõik oleme oma arust kaotanud; aga minu aru on selge, ma tean, mis räägin, ja ei ole sõna minu suus, mis poleks tõsi.
RABI. Osias, nüüd on sinu käes kord, räägi nüüd sina.
OSIAS. Juuditil on õigus, kui ta ütleb, et mina tahan teda oma kotta. Jah, nii tõesti kui siin seisan, seda tahan. Tema on ainuke naiste seas, keda tahan, ja ma olen oma elu tema elu külge köitnud igaveseks ajaks, kuulge
