seda, Iisraeli mehed, kel teil on omal naised. Aga ma ütlen veel enam: tahan teda oma kotta käskima kõige üle, mis mul on, ka siis, kui ta oleks tapnud oma esimese mehe, tahan teda igal tingimusel. Aga mina ei usu, et Juudit oleks Manasse surmas süüdi, ei usuks seda isegi siis, kui tulevad tunnistajad, kes seda tõendavad. Tänapäev ei julge ma enam midagi inimeste kohta uskuda, niisugune on aeg ja inimesed. Usun ainult ühte: Juudit mängib surmaga, sest Assuri leer ja Olovernese pale on ta meeli puutunud; ta koputab teie usu ja õiguse peale, et teie ta tapaksite — seda usun ma.
JUUDIT (ärritatult) Kas kuulete: Osias võtaks mu oma kotta isegi siis, kui oleksin Manasse surmas süüdi. Aga mina ütlen: mina ei läheks ei Osiase ega kellegi teise mehe kotta ka siis mitte, kui oleksin Manasse surmas süütu. Mehe kotta läheb naine, aga mina pole enam naine; Olovernese veri tappis minus naise, sellepärast ei lähe ma ühegi mehe kotta. Et aga Osias mind ei usu, siis kutsun tunnistajad. Susanna, kus oled sa?
SUSANNA. Olen siin, sinu läheduses, emand.
JUUDIT. Räägi rahvale, mis jutustasin sulle iseendast ja oma mehest enne Assuri leeri minemist.
SUSANNA. Emand pole mulle midagi jutustanud, mitte midagi halba. Mina rääkisin emandale rahva laimujuttu.
JUUDIT. Sa valetad, Susanna! Rahvas rääkis tõtt, sina valetad.
SUSANNA. Puutugu mind siinsamas Jehoova käsi, kui ma valetan… Mina ei tea midagi.
JUUDIT. Siis on teine meist mälestuse või aru kaotanud.
SUSANNA. Minu aru on selge, emand, mina ei tea midagi… Ma palun, lähme ära siit, paljust rääkimisest ei või head tulla.
