OSIAS. Juudit, halasta iseenda ja minu peale, halasta Iisraeli meeste ja naiste peale, kes söövad sinu leiba ja joovad sinu vett. Ära saada neid eksiteele oma sõnadega, ära hukuta neid oma päästja vere valamisele. Ära nõua tänapäev õigust iseendale ja teistele, nõua midagi muud, nõua ükskõik mida, ära nõua ainult õigust, sest õigus võib saada kuritööks sinu, minu, meie kõigi vastu, õigus võib saada ilma hukatuseks. Õigus nõuab verd, palju verd nõuab tänapäev õigus, sest õigus on tugevama päralt.
JUUDIT. Kui veri, siis veri, vere pärast ei pea õigus kannatama. Mina nõuan õigust, mina nõuan kohut seadmiste järele; mina nõuan, et mind ustaks, kui räägin, mina nõuan usku, kui tõendan, et olen oma mehe veres süüdi. Kes kahtleb, see nõudku tunnistajaid. Kas kuulete, mehed ja naised, nõudke tunnistajaid, kui te ei usu; ma ei taha, et peaksin tühja rääkima.
OSIAS. Ärge uskuge, kes te kuulete Juuditi sõnu, ärge uskuge ka siis mitte, kui ta nimetab teile tunnistajaid. Täna ei pea teie teda mitte kuulama, et te usuksite. Täna minge oma kodadesse, puhake ja sööge, et saaksite tagasi oma ihurammu ja meeled. Vannutan teid elava jumala nimel: minge ära, ärge kuulake enam Juuditit, sest ma kardan, et hakkate teda uskuma, et hakkate õigust nõudma, et hakkate oma usu pärast õigust nõudma, aga ma tunnen, et nõnda nõuate hirmust asja.
RABI. Osias, ma ei mõista sind, meie ükski nähtavasti ei mõista sind, kui räägid usust ja õigusest, nagu oleksid need hirmsad asjad. Sa näed, rahvas saab kärsituks, rahvas tahaks teada, keda või mida uskuda, et mõista, kus on õigus. (Heakskiitev liikumine ja sõnakõmin) On siis tõesti kuritöö rääkida õigusest või on hullumeelsus toonitada usku? Jumal tänatud, meis kõigis hõõguvad veel need kaks jumalikku sädet ja ükski vägi ei saa neid kustutada.
