tal juba kõrva ääres, ma nägin seda üsna lähedalt; sellepärast magab ta nüüd. Ma ei taha, et ta magab, kui sina valvad; sest sina oled ainuke, sina oled üksi, keda himustan… Siis tulen, kuhu kutsud, tulen su telki, tulen siravate tähtede alla, tulen, kui paistab täiskuu südaööl ja kui ilm on üle kallatud nagu kitsepiimaga.
NIMETU. Pean mina Olovernese tapma?
JUUDIT. Kui teda ei ole enam, siis armastan sind; siis oled sina mu ainuke, mu päike Kiibeonis, mu kuu Ajaloni orus. (Nimetu najal) Kas tunned, kuis minus kõik kuumab, kuis süda peksab! Suudle mind, kui sa muidu ei usu, suudle, nagu oleksin juba täiesti sinu oma. (Suudleb Nimetut.) Suru mind endale vastu rinda, nõnda on mul ütlemata hea, kallista mind, ma himustan sind, ainult kui teda poleks. Tema magab, tema uni on raske, — ta jõi palju viina minu pärast. Ka sinu pärast jõi ta, sest tal oli hea meel, et ta sinul võis tapariista kõigi ees käest lüüa. Nüüd magab ta ja ta on rõõmus oma tegude pärast, oma mõõga on ta peatsisse rippuma pannud… Üksainus löök, üksainus käeliigutus — ja ma ootan sind… Mine, sul on jõudu küll, armastus teeb tugevaks, armastus teeb julgeks… Mõõk on terav; maksa kätte iseenda ja selle eest, kes sind armastab. (Nimetu pöördub, astub paar sammu sisetelgi poole. Juudit on ärevuses, ta tahaks nagu Nimetut ässitada ja takistada korraga. Nimetu peatab, pöördub.)
NIMETU (valusalt, kindlalt) Ei, seda ei või ma!
JUUDIT (pilkavalt) Sa kardad Olovernest ka siis, kui ta magab.
NIMETU. Ma ei karda midagi, aga mul on, nagu peaksin käe tõstma oma isa vastu. Ei, ei!
JUUDIT. Hea küll. Kui ei, siis ei! (Mõttes. Istub siis lambanahale ja puhkeb nutma.)
