NIMETU. Juudit!… Juudit! (Samm lähemale) Juudit! {Nimetu põlvitab Juuditi juurde; paluvalt) Juudit! (Nimetu puutub Juuditi juukseid, suudleb neid, katsub käsi silmi eest kõrvaldada ja suudleb neid seni kuni nad silmad vabaks annavad.)
JUUDIT. Sa armastad mind ometi.
NIMETU (härdalt Juuditi põlvedele kummuli ja nutab) Ah Juudit, Juudit! Kui rääkida oskaksin, kui sõnu leiaksin!
JUUDIT. Armastus nõuab tegusid mitte sõnu.
NIMETU. Olovernes on mulle enam kui isa.
JUUDIT. Kas sa siis mind rohkem ei armasta kui oma ema?
NIMETU. Juudit, Juudit, miks on armastus nii hirmus?
JUUDIT. Armastus on magus, armastus on uimastav karikas kallima käes. Ööpimeduses tahaksin mängida tema lokkidega ja pilkases pimeduses himustaksin tunda tema otsivaid huuli oma ihul; tahaksin häbelikult takistada tema kuumi käsi, mis meeletult eksivad mu värisevail liikmeil…
NIMETU (püüab Juuditit sülle haarata) Mu telk on pime… mu…
JUUDIT. Olovernes magab alles.
NIMETU (Juuditit vabastades) Armulised jumalad! Ema, mu ema, kus oled sa, et pojale nõu annaksid!
JUUDIT. Sa oled mees, aga raiskad sõnadega kallist aega, nagu oleksid naine. Rutta, sinu ase ootab meid.
NIMETU (nagu ärgates) Jah, ma olen mees ja mees ei või meest magades tappa. Lähen ja äratan Olovernese unest ja võitlen temaga: mina või tema.
JUUDIT. Ta lööb sul jällegi sõjariista käest.
NIMETU. Täna mitte.
JUUDIT. Küll ikka… Ei, ei, ära sega parem Olovernese und; sellest ei või midagi head tulla, kui sa tema und segad. Mine ka ise magama, mina lähen palvele.
