JUUDIT. Mu hea, mu kuldne! Aga Olovernes magab ju.
NIMETU. Ikka Olovernes!
JUUDIT. Lase mind pisut lahti (vabastab enda Nimetu kätest), tahan vaadata. (Läheb sisetelgi ukse juurde ja vaatab areldi; Nimetu astub talle paar sammu järele. Juudit pöördudes) Ta magab. Olovernes magab rasket und. Mõõk ripub tal peatsis, ilus ja haljas. Mõõk ripub, aga Olovernes magab, ta jõi täna palju magusat viina. Alles eila tahtsid teda tappa.
NIMETU. Ära tuleta seda enam meelde, Juudit.
JUUDIT. Ma armastan ju sind.
NIMETU. Tule siis minuga, mu telk on pime ja ase tühi.
JUUDIT. Tahaksin ainult sind armastada, Nimetu, tahaksin, et poleks enam peale sinu ainustki, keda armastada võiksin.
NIMETU. Mu ase on meie päralt, mu telk on tühi, Juudit, kuule mind. (Põlvitab Juuditi ette ja kahmab ta niuete ümbert kinni.) Minu elu on sinu päralt, muidu oleksin juba surnud.
JUUDIT. Sa räägid raskeid sõnu, aga armastus nõuab tegusid.
NIMETU (tõustes) Sinu pärast pole ükski tegu liig raske, Juudit.
JUUDIT. Olovernes magab… mõõk ripub tal peatsis… seesama mõõk, millega ta sul pistoda käest lõi, kui teda tahtsid tappa. Ma ei taha, et ta veel kord sul pistoda võiks käest lüüa, sest ma armastan sind.
NIMETU (kohkunult eemaltudes) Pühad jumalad, Juudit!
JUUDIT. Olovernes ei pea sul enam tapariista käest lööma, ta ei tohi enam oma pead mu põlvile panna, sest miks pani ta oma pea mu põlvile, kui ta nüüd magab. Mu põlved värisesid, kui ta neid oma peaga puutus, nad värisesid peaaegu niisama, nagu sinu lokkide puutumiselgi. Temal on kõrva ääres juba hõbedat, suur hulk hõbedat on
