JUUDIT. Ei meeldi Olovernesele õigus, siis toetugu jõule. Kui mägedel linnade väravad sinu ees avanevad, siis saad vapraid mehi tapluseks nagu liiva mere ääres. Või kardad sa Nebukadnetsarit? Kardab Olovernes Nebukadnetsarit?
OLOVERNES. Ma ei karda kedagi, ammugi mitte Nebukadnetsarit; tema kuulsad teod on minu tehtud, seda ei tea mitte ainult mina ise.
JUUDIT. Siis on maailm ju sinu jalge ees! Siis pole mina ja mu sugurahvas mitte eksinud, oodates sind kui kuningat. Me lähme üles Jeruusalemmast saadik ja pühas kojas peavad kõigi põlved painduma sinu ees. Mina tahan sinu eel minna ja sinust kuulutada kõigele loomale. Rõkata tahan ristteil ja linnatänavail ja ma’i jäta enne, kuni kõik saab sündinud, nagu jumal rääkinud.
OLOVERNES. Jällegi need õnnetud jumalad! Jätame parem need mängust välja. Kuningad loodavad jumalate peale ja nendega punuvad nad oma troonipõhju, sest jumal on sitke vits orjade hirmutamiseks. Aga mina ei armasta orje, sellepärast pole mul ka vaja sitket hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru- ja halatsusväärsena. Tänini püüdsid mind mehed naeruväärseks teha, kui nad pakkusid mulle jumalate armust kuninga trooni, nüüd himustavad juba naisedki mind sellena näha. A-ah! Minu aeg on möödas või mu aeg pole veel tulnud!
JUUDIT. Olovernes, ma ei mõista sind.
OLOVERNES. Usun, et ei mõista. Nähtavasti ei mõista mina ka sind; me seisame nagu kaks mõistatust teineteise läheduses. Aga nõnda ongi ehk kõige parem (Juuditi juure põlvitades; lihtsalt ja südamlikult) Usu, Juudit, nõnda on kõige parem. Armastamine ei vaja mõistmist ja sina pidid mind ju armastama, pidid mu hea ema olema ja mina sinu suur, rumal poeg. Ema, mul hakkas esteks nii hea, sind puutuda oli nii magus.
