JUUDIT. Olovernes! Olovernes! Sa mu suur laps. Ma armastan sind rohkem, kui sa mõista tahad, rohkem, kui see sulle meeldib. Ihkan sind ilmavürstina, kuningate kuningana, et seda suuremas alanduses sinu poole üles vaadata, sinu poole palvetada. Täna esimest korda elus tunnen nagu jumala lähedust.
OLOVERNES. Ema, sa oled noor, sa oled ilus, sa räägid, nii et mul süda värisema lööb; sa vist isegi ei tea, kuidas sa räägid, mu noor ema. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad, et igaüks oma jumala tapma peab, varem või hiljem… igaüks… mina, sina, meie kõik. Kõik tapavad, ainult kõik jumalad ei sure, ei, kõik ei sure, nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole.
JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Sa räägid kurvalt, nagu oleksid juba oma jumala tapnud ja nagu poleks sul enam tuttavaid ega sõpru.
OLOVERNES. Mu jumalad on surnud, aga sõbrad elavad; kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest.
JUUDIT. Mida ootad sa siis veel? Heida endast sulaserüü ja võta õlgadele kuninga kuub.
OLOVERNES (nukralt mõttes) Mõtlen ja kahetsen, kahetsen sind ja iseennast.
JUUDIT. Jällegi ei mõista ma sind, Olovernes.
OLOVERNES (nagu endamisi) Kunagi veel pole ma naise juures nii nukraks saanud kui täna. Hakkan ehk juba vanaks minema? On see mõni eelaimdus või meeldid sa mulle rohkem kui ükski teine varemalt?
JUUDIT. Olovernes! Olovernes!
OLOVERNES. Juudit, sa oled ilus, oled meeldiv, aga sa võiksid veel meeldivam olla, kui sa poleks nii… (peatab).
