JUUDIT. Meie kõik mägedel peame sind kuningaks. Või peab Olovernes ikka sulaseks jääma?
OLOVERNES. Kes on sulane, kes isand? Kes käsib ja kes kuulab käskusid? Eks ei ole isandad alati oma orjade sõnakuulelikud käsualused.
JUUDIT. Sa heidad nalja, Olovernes, et minu sõnade eest kõrvale põigelda.
OLOVERNES. Koguni mitte, Juudit. Kuningad on ikka oma orjade sõna kuulanud. Mida rohkem orje, seda orjalikum kuningas, ja mida alatumad orjad, seda enam oleneb neist kuningas. Sellepärast teete mägedel ülekohut, kui arvate, et Olovernes on orja peremees, orjade ori.
JUUDIT. Tahaksin, et sa kuningas oleksid, me kõik tahame seda. Senikui tuled sulasena, jäävad mägedel linnade väravad sinu ees lukku. Tuleksid sa aga kui kuningas, siis võetaks sind kiidulauluga vastu. Vile ja pill hakkaksid Iisraelis jällegi hüüdma, noormehed saaksid ihurammu tagasi ja noored neiud läheksid näost jumekaks.
OLOVERNES (mõttes). Tuleksin ma kuningana… Mina, Olovernes, kuningana. Aga Nebukadnetsar?
JUUDIT. Olovernes on paljude rahvaste troonid ümber tõuganud.
OLOVERNES (püsti karates). Naine, sa räägid asjust, mis meestele kohased; tänini on mulle sellest ainult mehed rääkinud, sina oled esimene naine, kes selle asja suhu võtab.
JUUDIT. Alguses rääkisid sellest mehed, nüüd räägib sest naine; tahad sa oodata, kuni ka lapsed või rohusööjad loomad sest rääkima hakkavad? Oma elu annaksin, nagu punase lillekese, kui see Olovernese kuningaks teeks. Nõua oma õigust, sul on õigus oma isa trooni peale
OLOVERNES. Õigust! Naine räägib õigusest! Kummalisi asju sünnib ilmas. See, kes peab armastama, räägib õigusest.
