ükski sõna seletada oskab. Aga mis on see nimi tema enda ees. Miski pole midagi tema enda ees, niisugune on tema. Meeletus hakkab meeltesse, kui mõtlen, et on ehk naisi, kes temalt võivad lapsi saada, et on ehk mõned juba saanud temalt lapsi. Susanna, mis sa arvad, kas Olovernesel on juba lapsi?
SUSANNA. Ma’i tea, emand.
JUUDIT. Aga sa võid ometi arvata. Ütle, mis sa arvad.
SUSANNA. Emand andku andeks, aga ma ei tea midagi arvata.
JUUDIT. Sa pead arvama, Susanna, mina nõuan, mina käsin seda; kas kuuled?
SUSANNA. Ernand, sa ajad mulle hirmu peale.
JUUDIT. Ma ootan, räägi.
SUSANNA. Küllap vist, emand, Olovernesel võib lapsi olla.
JUUDIT (kindlalt) Siis pean ka mina temalt lapse saama.
SUSANNA. Emand räägib, nagu oleks tal selleks õigus.
JUUDIT. Ma pean seda. Juba kummuli langedes tundsin, et pean. Ma saan Olovernese lapse emaks või ma’i tea, mis ma teen.
SUSANNA. Emand võib seda, sest ta on ilus, meeste himud käivad tema järele.
JUUDIT. Kas nägid, et tal kõrva ääres oli juba hõbedat?
SUSANNA. Ei, seda ei pannud ma tähele.
JUUDIT. Oli, mina nägin, nägin seda veel enne kui kummuli langesin, nägin juba ukse all seistes. Niipea kui ta häält kuulsin, mõtlesin kohe, tal peab juba hõbedat olema juustes, niisugune oli ta hääl. Kas sa ei kuulnud seda, Susanna?
SUSANNA. Ei, emand, mina ei kuulnud seda, seda ei kuulnud ma.
