mina arvan, et naised mõtlevad põgenemise peale ainult luku taga, vabana igatsevad nad ikka orjaelu järele.
PAGOAS. Ehk on ta salakuulaja?
OLOVERNES. Sa heidad vist nalja, sest mis saladusi oleks meil selle naise ees.
PAGOAS. Olgu siis nõnda, nagu sa öelnud, Olovernes.
(Olovernes läheb sisetelki, Pagoas välja.)
(Silmapilguks jääb esitelk tühjaks, kostab kandlehelin ja laul, siis lükatakse Juuditi telgiukse riided ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuleb Susanna uudishimulik nägu. Leides telgi tühjana, võtab ta julgust ja astub sisse, käib ringi, vaatab, imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.)
JUUDIT (nägematuna) Susanna!… Susanna!… Susanna!… (Juuditi pea ilmub eesriiete vahele, ümmardajat nähes astub ta sisse.) Sina oled siin! Miks sa mu üksi jätsid?
SUSANNA. Tulin kuulama, kas Olovernes ikka veel kõneleb, mulle meeldib ta hääl, aga kõik oli vaikne. Piilusin sisse — tühi, pole kedagi; nõnda olengi siin.
JUUDIT. Jah, kõik on läinud, Olovernes ja teised. Tema seisis siin (näitab koha), kui ma tema ette astusin ja kummuli langesin. Esimest korda elus tundsin, nagu kummardaksin tõesti elavat jumalat. Veel kunagi pole mul seda tundmust olnud, mis mul siis oli. Oleksin tahtnud alatiseks tema ette kummuli jääda, nü imeline oli mul. Ainult teadmine, et tema ees laman, et tema silmad mind vaatavad, tegi mu õnnelikuks. Mulle tuli nagu vaim peale, kui temaga rääkisin; isegi ei tea, mis ütlesin.
SUSANNA. Emand rääkis hästi; kõik imestasid. Ka Olovernes imestas, nägin, et ta imestas.
JUUDIT. Olovernes, Olovernes! Kuidas see nimi kõlab! Ta kõlab rohkem kui ükski teine nimi, ta kõlab rohkem, kui
