JUUDIT. Aga mina kuulsin ja mõtlesin selle peale. Ma’i tea, miks ma nii väga selle peale mõtlesin.
(Nimetu ilmub oma telgist.)
NIMETU. Andke andeks, aga ma kuulsin naiste hääli, sellepärast tulin. (Juudit ja ümmardaja vaatavad nõutult teineteisele otsa ja vaikivad.) Kui lubate, ma lähen kohe ära. (Tahab minna.)
JUUDIT. Palun, jääge.
NIMETU (peatab, vaatab Juuditile otsa) Ma ei tunne sind.
JUUDIT. Mina sind küll.
NIMETU (üllatatud) Kes ma siis olen?
JUUDIT. Sina oled see, kes tahtis Olovernest tappa.
NIMETU. Kust sina seda tead?
JUUDIT. Nägin.
NIMETU. Aga mina sind ei näinud.
JUUDIT. Muidugi mitte. (Naeratades) Kaks korda tahtsid sa Olovernest tappa ja nüüd armastad surma. Miks sa surma armastad?
NIMETU. Mul pole enam muud, keda armastada.
JUUDIT (emalikult hellalt, nagu naljatades) Vaene mees, pole enam muud, ainult surm.
NIMETU. Kes oled sina?
JUUDIT. Naine mägedelt.
NIMETU. Naine mägedelt… Mis on su nimi?
JUUDIT. Juudit on mu nimi. Mind tunnevad kõik, minu nimi käib suust suhu. Kas sina pole teda kuulnud?
NIMETU. Juudit… Juudit… Nagu oleksin, jah, tõepoolest, vististi olen, muidugi olen… jah, ma olen.
JUUDIT. Aga mina sinu nime ei tea, ei ole kuulnud.
