tapma. Kas ei tea keegi, mis rahvas see on, kes elab neis mägilinnus, ja milles peitub tema jõud ja julgus? On ta uhke oma rikkuse peale või usaldab ta oma sõjajõudu, oma linnade valle? Kui lugu ehk nõnda, milleks siis oodata, milleks aega raisata. Olen rääkinud ja ootan vastust, rahvaste vanemad ja vürstid.
(Väike kõhelev vaheaeg, siis astub ette Akior.)
AKIOR. Olgu Olovernes mulle armuline, kui ma tema meele pärast ei räägi, aga ma tahan rääkida, mis tean ja mis ma ustavailt esiisadelt pärandusena kuulnud… See rahvas on kangekaelne rahvas; isegi oma jumalale paneb ta vastu ja ei võta tema sõna kuulda. Ta eraldub kõigist, kes elavad lagedal maal, mere ääres ja all Egiptuse pool, eraldub ja hävitab teiste jumalaid, altarid ja pühi paiku. Ta on oma jumalaga lepingu teinud elu ja surma peale ja ometi pole ta teda näinud ega tema häält kuulnud. Ja see jumal kaitseb teda, on teda ikka kaitsnud. Tulest ja veest on ta oma rahva tervelt ja elusalt läbi viinud, kõrves on ta teda nelikümmend aastat mannaga toitnud, kaljust on ta temale allikavett annud ja ta maale viinud, mis jookseb piima ning mett. Ja ep ole ühtki rahvast, kes suudaks selle rahva vastu, kui aga jumal on temaga. Teeb see rahvas aga kurja ja pöörab jumal oma palge temast ära, siis pole temas mingit rammu: ta saab teiste sulaseks, langeb näost ära ja tema mehed ning noormehed on kõikuvad ja painduvad nagu pilliroog meretuules. Sellepärast, Olovernes, kui sa tahad, et see rahvas ennast sinu ees tõesti peaks alandama või sinu sõjavankrite, piikide ja mõõgatera ees langema, siis saada mehed välja, läkita saadikud ja salakuulajad, kes peaksid sõnumid tooma, on see rahvas praegu oma jumala silma ees armu leidnud või on ta tema oma kangekaelsusega tulivihaseks teinud, sest ainult niisugu-
