sel korral maksaks tema vastu minna, muidu, Olovernes, on see rahvas võitmatu ja tema tõrkumist ei murra maapealne ramm.
OLOVERNES. Usud sa, Ammoni pealik, ka ise oma sõnu või räägid ainult selleks, et mina ja mu mehed usuksid?
AKIOR. Olovernese jalge ees on mu elu ja surm; olen rääkinud, nagu ise usun ja tõeks pean.
OLOVERNES. Aga teie, rahvaste vanemad ja vürstid, mis arvate teie Akiori sõnadest? (Liikumine.)
HÄÄL. Akior on iseenda eest kõnelnud, meie usume ainult Olovernese jõudu.
OLOVERNES (muigavalt). Ja sina, Pagoas, mis ütled sina? Kas peame tõesti järele kuulama, kuidas elab see mägirahvas oma jumalaga või peame ehk hukutajad ja ässitajad välja saatma, kes ajaksid kulla ja ehete abil selle rahva ta jumalaga tülli, et siis oma võimusse võtta kurja jumalat kui ka tema kangekaelist rahvast?
PAGOAS (naeratades). Olovernesel on ainult käskida; siis sünnib selle rahva ja jumalaga niisama, nagu on seni sündinud kõigi rahvaste ja jumalatega: nad on sinu jalge ees.
OLOVERNES. Kas kuulsid, Ammoni pealik, sina üksi oled meie seas, kes usub seda rahvast ja tema jumalat.
AKIOR. Olovernes olgu mulle armuline, et olen üksi, ja andku mulle andeks, et julgen kinnitada kindlas usus: selle rahva jumalat ei too keegi sinu jalge ette. (Liikumine.)
OLOVERNES (huvitatult). Miks siis mitte, Akior?
AKIOR. Seda jumalat ei saa silmaga vaadata, kõrvaga kuulda ega käega katsuda — sellepärast, Olovernes.
OLOVERNES. See on ju siis tundmatu jumal. Esimest korda elus puutun kokku tundmatu jumalaga.
