Mine sisu juurde

Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
36
A. H. Tammsaare

kannelt helistama. Tee, Jehoova, et oma kandlemängust rõõmu tunneksin, sest minu rõõm peab olema ka Iisraeli rõõm, minu õnn tema õnn. Kuule mind, taevane isa, kui ma põrmus sinu poole hüüan!


(Eesriie juba enne viimaseid sõnu.)

TEINE VAATUS.

(Esitelk. Pahemal käel uks välja, tagaseinas uksed kõrvaltelkidesse, paremat kätt uks sisetelki, kust oodatakse Olovernest. Ootajad on Pagoas, mõned teised aukandjad, sõdurid ja rahvaste vanemad ning vürstid. Olovernes ilmub auvahtide saatel. Rahvaste vanemad ja vürstid kummardavad maani.)

OLOVERNES (istet võttes.) On ehk uusi saadikuid rahvaste poolt?

PAGOAS. Ei, Olovernes. Sinu jalge ees on kogu ilm.

OLOVERNES. Mitte minu, vaid Nebukadnetsari jalge ees; mina olen tema sulane. Aga mägedelt pole ometi veel sõna?

PAGOAS. Veel mitte, OIovernes.

OLOVERNES. Olen juba küllalt oodanud.

PAGOAS. Su sulased ootavad käsku, et mägedele minna ja sõna tuua.

OLOVERNES. Kas kuulsite, rahvaste vanemad ja vürstid: mina ootan ja mu sulased ootavad. Nähtavasti januneb maapind ikka veel vere järele ja maamuld tahab, et peaks ikka veel