JUUDIT. Miks peab Jehoova just viie päevaga abi saatma? Eks ei või ta seda ka kuuendal päeval teha.
KABI. Hiljem pole meil vist enam Jehoova abi tarvis.
OSIAS. Hiljem sureme nälga.
KABRIS. Janus närbivad juba nüüd me lapsed.
JUUDIT. Ons Jehoova teie võlglane, et te talle tähtaja määrate?
RABI. Me palume ja loodame ainult.
JUUDIT. Milleks siis see tähtaeg?
OSIAS. Me kaotame võimu rahva üle, me võime ta juba enne viit päeva kaotada, kas või täna, homme — me ükski ei tea, kui ruttu võime kaotada võimu rahva üle.
JUUDIT. Te olete vanemad, te käsite.
OSIAS. Sagedasti on raskem käskida, kui käsku täita.
JUUDIT. Kas ei ole teie Jehoova asemikud maa peal.
RABI. Jehoova on oma rahva maha jätnud, nälgijad jätavad Jehoova maha.
OSIAS. Nälgiv vanem on ainult nälgija nälgijate seas ja sellepärast võib sündida, et rahvas meid varsti mikski ei pane: meie käsu vastu avab ta linnaväravad ja läheb alla Olovernese leeri paluma suutäit leiba ning rüübet vett. Usu, emand, seda teeb ta, kui mitte neljandal või viiendal päeval, siis ometi kuuendal. Rahvas läheb kui näljas kärvav koer, kes otsib uut peremeest, kel on veel leiba. Meie pühad paigad teotatakse siis ära ja meie naiste ning neitsite au oleneb võõra sõjamehe himust. Juba praegu maksab Olovernese nimi paljude suus rohkem kui paljud Iisraeli nimed, varsti ei taheta enam ühtegi Iisraeli nime kuulda Olovernese nime kõrval.
JUUDIT. Nii tõesti kui Jehoova elab, see ei tohi mitte sündida.
RABI. Iisraeli jumal teeb mõnikord imelikke asju.
